« »
 
ESCARA, ESCHARA 1, ESCHARA 2.
[]« Escara » (par les Bénédictins de St. Maur, 1733–1736), dans du Cange, et al., Glossarium mediae et infimae latinitatis, éd. augm., Niort : L. Favre, 1883‑1887, t. 3, col. 297a. http://ducange.enc.sorbonne.fr/ESCARA
ESCARA, Combustio. Vide Scara.
[]« 1 eschara » (par C. du Cange, 1678), dans du Cange, et al., Glossarium mediae et infimae latinitatis, éd. augm., Niort : L. Favre, 1883‑1887, t. 3, col. 299b. http://ducange.enc.sorbonne.fr/ESCHARA1
1. ESCHARA, Pedamentum cui vitis innititur, vulgo Eschallas, vel Escharas, quasi scalula, Latinis Ridica. Quidam a Græco χάραξ vocis etymon accersunt. Gloss. Græc. Lat. : Χάραξ, sudis, ridica. Onomast. : Ridicæ, μόχλοι. Ulpianus l. 11. § 3. D. Quod vi aut clam, etc. (43, 24) :
Si quis in vineas meas venerit, aut Ridicas abstulerit.
Charta Mauricii Episc. Parisiensis ann. 1189. in Tabul. S. Maglorii :
Boscum habeat in Foresta... ad ædificandum et ad Escharas vinearum, etc.
Occurrit passim in Regesto Philippi Augusti Herouvalliano. Charta Rotrodi Rotomag. Archiep. ann. 1168. Hist. Harcur. tom. 4. pag. 1388 :
Concedimus insuper in foresta nostra Escharas ad vineas prædictæ terræ.
[]« 2 eschara » (par les Bénédictins de St. Maur, 1733–1736), dans du Cange, et al., Glossarium mediae et infimae latinitatis, éd. augm., Niort : L. Favre, 1883‑1887, t. 3, col. 299b. http://ducange.enc.sorbonne.fr/ESCHARA2
2. ESCHARA, Rocho le Baillif, in Dictionario Spagyr.
est Mortua ac livida caro, a carne sana separata
.